return

Kaks teed

“Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Sest kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad."

Mainitud kaks teed viivad vastassuunda; üks on kitsas ja konarlik, teine laiem ja tasasem, kuid see lõpeb hävinguga. Need, kes matkavad nendel kahel teel on vastandlikud oma iseloomult, riietuselt ja kõnelt. Need, kes on kitsal teel, on tõsised ja sihikindlad, ometi rõõmsameelsed. Murede Mees on neile avanud tee ja Ise sellel rännanud. Nad näevad Tema jalajälgi ja saavad lohutatud. Kui nad rändavad edasi, räägivad nad rõõmust ja õnnest, mis ootab neid nende teekonna lõpus.

Need, kes on laial teel, on haaratud maailma naudingu mõtetest. Nad võimaldavad endale vabalt lõbu ja lusti, mõtlemata oma teekonna lõpule.

Surmateel võivad kõik käia, koos oma ilmaliku, iseka, uhke ja ebaausa oleku ning moraalitusega. Seal on ruumi igaühe arvamusele ja õpetusele, võimalust igaühel järgida oma kalduvusi ja teha, mida tema enesearmastus temale dikteerib. Seal ei ole vaja otsida teerada, mis hukatusse viib; sest värav on lai ja tee on suur, ning ilma mingi jõupingutuseta pöörduvad jalad teerajale, mis lõpeb surmaga.

Aga elutee on ahtake ja värav kitsas. Kui te mõnest armsaks saanud patust kinni hoiate, siis leiate sissepääsu liiga kitsa olevat. Omaenda tee, omaenda tahte, omaenda valed harjumused ja ebakristlikud kombed peate te ära andma, kui te Issanda teed tahate käia. Kes Kristust tahab järgida, ei saa järgida maailma arvamusi ega tugineda maailma põhimõtetele. Teerada taevasse on liiga kitsas, et aukraadid ja rikkused seal laialt ja pidulikult saaksid sõita, liiga kitsas enesekesksele auahnele plaanile, liiga järsk ja kaljune kergusearmastajaile ronimiseks. Raske töö, kannatlikkus, enesesalgamine, teotus, vaesus, patuste vasturääkimine Tema vastu – see oli Kristuse osa ja see peab meie oma olema, kui me kunagi Jumala Paradiisi tahame jõuda.

Ometi ärge sellest järeldage, et tee ülespoole on raske ja tee allapoole kerge on. Teel, mis surmasse viib, on kõikjal valud ja nuhtlused, mured ja pettumused, palju hoiatusi, et edasi ei mindaks. Jumala armastus on teinud hoolimatutele ja põikpäisetele raskeks enda hävitamise. On tõsi, et Saatana tee on pandud paistma külgetõmbavana, kuid see on kõik pettus; kurjuse teel on kibe kahetsus ja näriv mure. Pealtnäha võib olla meeldiv järele anda uhkusele ja maailma ambitsioonidele; kuid selle lõpp on valu ja kurvastus. Omakasupüüdlikud plaanid võivad meelitavaid tõotusi pakkuda ja anda lootusi lõbule, kuid saame leidma, et meie õnn saab mürgitatud ning meie elu tehtud kibedaks selliste lootustega, mis keskenduvad iseendale. Sissekäigul laiale teele võib värav olla õitega kaetud, kuid tee peal on okkad. Lootuse valgus, mis paistab selle sissepääsust, muutub meeleheite pimeduseks; ja hing, kes seda teed käib, laskub lõppematu öö varjudesse.

Kitsas on tee taevasse, kuid kellelgi ei ole vaja ebaõnnestuda selle leidmisel. Isa on käega selle lihtsalt ära märkinud. Mitte ühelgi väriseval patusel ei ole vaja läbi kukkuda puhtas ja pühas valguses käimisel. Kuigi ülespoole tee on mõnikord raske ja sageli vaevaline, kuigi kristlane võib näha vaeva ja kokkupõrkeid, ometi mingu ta edasi rõõmustades, usaldades kui väike laps Tema armastavat juhtimist, „kes hoiab Oma pühade jalgu,“ teades, et see tee, mida mööda ta reisib, toob teda viimaks majadesse, mida Kristus on läinud valmistama nendele, kes Teda armastavad. «Aga õigete rada on otsekui valgusepaiste, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud»